Sa oled kahtlemata väga tubli ja eeskujulik! Minu sisemine tunne on aga ikkagi just ... Süda vajub saapasäärde kui ma mõtlen, mida ma plaanin liitumisega tegelikult ette võtta - ma pean hakkama täiesti teiseks inimeseks: tegelema asjadega, mis mulle kopka eest ei meeldi (liikumine liikumise pärast, kokkamine, pidev toidu peale mõtlemine päeviku pidamiseks ja ühikute lugemiseks, mis on juba tõestatult väga stressitekitav paranoiani välja) ning jätma ära selle, mis mulle meeldib (söömine, ebatervislik toit, lebotamine ja hästi palju magamine). Aga su edulugu tekitab samas mõtteid, et kui ma isegi ei püüa, siis ei saa ju väita, et ma kindlasti hakkama ei saa. Seega plaanin endiselt jaanuarist nõmmekatega liituda - kui kukun läbi nagu tavaliselt, siis nii olgu, aga vähemasti tean, et olen ka selle "õlekõrre" ära kasutanud. Nüüd peaks siia panema naerunäo, aga tunne on küll .