motivatsioonikriis

Tere mooonika! Kas oled omal käel langetaja või käid grupis? Mina olen selle kaalu teemaga tegelenud ka vist juba 1/3 oma elust. Esimene kord käisin kaalujälgijates üle 10 a tagasi. Põhitõed ju meeles. Kord järgid neid, kord mitte, aga see pidev arvestamine, enda keelamine... väsitab ja siis tunnedki, et võiks ju natuke lubada ka. Aga omal käel on enam kui paari kilone langetamine keerulisem, enne kaob siht ära. Ehk siis minu puhul töötab ikka vaid rühmas käimine kui soovin langetada no u 5-10 kilo. Enamaks pole ma oma ülekaalu lasknud minna, see on mu kindel põhimõte. Siis hakkan tegutsema.. kuniks ramm taas raugeb. Olen selline jo-jo-tüüpi olnud ilmselt esimesest kaalulangetamisest saati, so u 15 a tagasi, peale laste sündi. Hetkel käin samuti grupis, nüüd siis Figuurisõprades. Eesmärk 7-10kg, 3 nädalat liige ja 2,5kg läinud.  Teen regulaarselt trenni, see on mind ilmselt ka kõik need aastad aidanud, et asi päris käest pole läinud. Nii, et nii, et sa pole üksi. Tunnen samuti, kuidas motivatsioon pidevalt kõigub ja nii nädalast nädalasse. Jõudu! Olen meeleldi nõus oma mõtteid jagama.

aitäh uuspaev, et oma mõtteid jagasid! Mul on sama, alustasin juba päris ammu ikka üsna noorena, käisin rühmas, langetasin kaalu, olin rahul, siis aastaga ikka kogunes pisut, ala 5 kg., siis jälle uuele ringile..ja jälle..ja jälle..arvasin muidugi toona, et olen jube paks eks ma natuke ikka olin ülekaalus ka. Rühm aitas, põhimõtted selged, lausa unepealt ju kõik praeguseks - aga motivatsioon kõigub ja napib, et neid õigesti täita ja lõpuni viia. Selline tunne on tekkinud, et tõesti, see pidev alateadlik või teadlik vms arvestamine, keelamine, lubamine, tasakaalus püsimine võtab lõpuks nii palju energiat ja viimasegi tahte ära..mitte, et ma tahaks kohutavalt üle süüa koguaeg, üldsegi mitte, aga lihtsalt..no ei suuda seal piires püsida, et viimased kilod alla saada Ehk polegi enam vaja, keha teab ilmselt, millal on piir. Võib-olla on lihtsalt aju väsind sellest kõigest ja tunneb, et aitab. Jah, ongi tunne peale kõiki neid aastaid, et ma ei suuda nagu lõdvaks enam lasta ja koguaeg mingi enesekontrollideemon tekitab süümekaid..see on ka teistpidi vastik tunne...et jah, see on elustill ja tervisliku toitumise põhimõtted on super ja väga head jne ja ma järgin ja austan neid, aga mul on tunne, et see mõtlemine muutub juba kergelt obsessiivseks minu jaoks vms ehk siis sellepärast ka mot. puudus. Trennis käin küll, see on lisaks kaalulangetamisprintsiibile (mis minu jaoks on ikka alati esmane mõte kahjuks) ka hea väljaelamismoodus. Aga rühmast ma olen hetkeks loobunud, kuna pidin end rahaliselt veidi piirama. Uuspaev, sa oled tubli, et trenni teed ja rühmas käid! Ma usun, et saavutad, mida soovid!!! Ja tänan veelkord mõtteid jagamast! Mul oli muidu küll juba tekkinud tunne, et kõik liituvad ja lähevad otsejoones rõõmsalt võiduka lõpuni

Mina olen tegelenud kaalulandetamisega 40% oma elust, s.o umbes 10 aastat. Ja aeg-ajalt on mul ka ikka täi-es-ti kõrini. Oma kõige suuremast kaalust olen ma 13,4 kg alla võtnud. Veel on vaja võtta 10,4 kg. See on sama palju kui siis, kui ma kunagi alustasin. Praegu on kaal mul viimased 4-5 kuud enam-vähem seisnud. Kord võtan anda kätte ja siis lasen jälle käest ära ja siis võtan jälle käsile ja lasen käest ära jne. Ehk siis alustan sama moodi kogu aeg uuesti nagu Mooonika. Oehhh...selle aastanumbri sees võiks selle soovkaalu juba saavutada.

Siin oleks võinud pealkirjaks panna eluaegsete toidujälgijate klubi Liitun ka Teismelisest saadik on tulnud oma kaalule kriitliselt otsa vaadata. Kui ülikoolis kaal 75 kg sisse võttis, siis käisin ühe kevade kaalujälgimises - aitas küll, aga suvel võtsin vabalt ja nüüd hiljem olen talvel alati keskmiselt 5-10 kg raskem ja suveks läheb suurema või vähema pingutusega veidi alla. Mitte ideaalkaalu, seda pole ma kunagi viitsinud saavutada , aga iga suvi mahun ikka teatud pükstesse ja sellest on rahuloluks piisanud. Samas olen nii palju tark nüüd, et üle 70 ei ole tõesti ühelgi talvel enam kaal läinud, midagi jäi külge toitumisest ning olen erinevatel aegadel ka erinevaid trenne teinud lisaks. Seetõttu ma arvangi, et kui on ikka altateadvuses, siis ikkagi mingi elustiil kujuneb välja  Väga tublid kõik, palju lihtsam oleks ju alla anda ning ennast kokkuvõttes ikkagi koguaeg halvasti tunda   Ma enda näitena võin öelda, et soovkaal ei pea olema see kõige madalam pulk seal kehaindeksi tabelis, kui selleks peab pool aastat või rohkem hambad ristis pingutama  Kui juba endale vaatab peeglist vastu täiesti ok inimene ja riidenumbrid ka kinnitavad seda, siis ehk on see kaalunumber teisejärguline ja tasuks ennast ümber häälestada selle säilitamisele - saab juba paar pala nädalas rohkem lubada ja elu nautida 

Jäin heietama, aga tegelikult tahtsin vastata ka Kui kaloritest-ühikutest on stress ja väsimus, siis olen natuke aega mitte neid jälginud ja mõelnud võtmes, et 'olen tervislikult toituja'. Nagu kirjutasite ka, et pea ju teab, mis on ok ja tervislik Siis poes katsuda sellest kinni hoida, valida erilise hoolega täistera asju (teraline leib on minu arvates ka kõige maitsvam), juur-ja puuvilju, häid jogurteid-pudingeid (väikesed topsid, raske suurelt üle piiride minna). Nii tunned päeva lõpus, et oled oma kehale head teinud  ja meel rahulikum. Ühikute juurde tagasi siis, kui trennist, loodusest või mingist väikesest ootamatult päeva heaks tegevast detailist tuleb uus motivatioon

Tere bibicon! Teretulemast eluaegsete toidujälgijate klubisse! Tore, et sul nii vahva positiivne suhtumine säilinud. Jõudu edaspidiseks!

jah, õige, see on tõesti pigem eluaegsete toiduälgijate klubi! Igaljuhul tere tulemast ja tänan positiivse suhtumise eest, isiklikult tunnen end nüüd küll märksa rahulikumalt ja vabamalt, samas ikka joonel püsides...lõplikult peast välja neid ühikuid, kaloreid jmt vist küll välja ei saa...

Ma tahaks teid ka tänada, et seda teemat siin avasite  Mõtled, et oled üksi oma mõtete ja kogemustega ning siis loed midagi, mis oleks nagu enda kirjutatud  

 Ma liituks ka, kui lubate.
Pole ennast fs  liikmeks vötnud, kuna kj-ga sain möödunud aastal 23kg-st lahti ja see on sygisest saadik pysinud ning systeem sobib mulle. Ma arvan, et see on täesti loomulik, et aeg-ajalt tahaks kogu selle värgi unustada ja selleks on hea igasugune rutiinist körvaleastumine.
 Parim minu jaoks on reisile minna - millegipärast ma reisil kunagi juurde ei vöta, kuigi söön köike, mis maitseb - samas näiteks jahutooted ei maitse ja neid siis ka ei söö, kuigi teised vb ytlevad midagi -, aga kuna seda muidugi kuigi tihti teha ei saa, siis ka väiksemad "kingitused" endale on head, näiteks restoranis söömine - ise ei pea syya tegema, aga on nii kallis ja kogused väiksed, et isegi kui läheb mingi väike rasvapunkt yle, siis see ei möju. Vöi lihtsalt yks nädal teha nii,et ei loe midagi ega kirjuta ka yles, aga lihtsalt pyyad tasakaalus olla ja avastad, et vb ei tahagi nii väga seda shokolaadi vms.
Trenn tuleks valida selline, mis teeb röömu ja sobib, mitte selline, kuhu lähed ainult selleks, et oma vastikut rasvast keha karistada... ja aeg-ajalt proovida midagi uut, seda absoluutselt igas valdkonnas. Näiteks keraamikakursus vöi rulluisutamine vöi minge kuhugi loengule vöi kontserdile. Nii palju on ju huvitavaid asju elus, mida teha.
Ilmad lähevad aina ilusamaks, minge metsa sinililli otsima, see ei maksa midagi.
Ja kevadisel ajal muidugi armumine - see parim söögiisu alandaja...