Kuidas motivatsioonikriisist üle saada?

minul oli see nädal ka veidi raskem, kui eelmised 3 kuud. ja selles mõttes, et ma ei suutnud oma punkte mõned päevad üldse täis süüa. tea kas see on sooja saabumisest või millest aga söögiisuga oli eelmine nädal tükk tegemist.
Üldjuhul, kui eelmine päev läeb nässu, siis ma unustan selle ja jätkan järgmist päeva korralikult. Läks siis läks, ega see tähenda et see midagi halba oleks

Täna on veel hullem. ma olen kohe vihane. Ma pole söönud magusat aga metsik isu on. Ma olin nii vihane, et läksin magama, nüüd pool päeva maganud ja unerežiim sassis, vihane olen ikkagi, kõigile nähvan ja viha üle ei lähe. Mul veel juurviljasupp kanaga vaja süüa aga ma päris tahan seda. ma tahan magusat!!!!!!!!!PALJU. ma ei tea mis toimub

no aga tee siis omale miskit magusat?? punktid on olemas ja üks päev nädalas võis ju veidi lõdvemalt võtta.
ennast hulluks ei tasu sellepärast mõelda ja arvata, et kõik keelatud on
mina nt sõin eile sokoladi ja täna läen kepikõndi tegema, et süümekaid ei tekiks ja hea olla oleks.
alati on mingisugune lahendus, peab vaid otsima

Üldiselt ma võin kinnitada, et regulaarne söömine (3+2 korda päevas) hoiab minul küll isud tasakaalus. Isegi kui kõht tühi ei ole katsun puuvilja või müslibatooni toidukordade vahel sisse pigistada, et 'süsteemi käigus hoida'  Eriti on see oluline enne õhtusööki - jõuan koju pigem hilja ja kui vahepeal midagi ei ampsaks, siis oleks hudiisu garanteeritud. Kui päeval on piisavalt tegemist, pole probleemi, aga raskeks võib minna õhtul. Eriti, kui päevast on mingi probleem üles jäänud või pingeline aeg, siis tahaks õhtul söömisega seda maandada. Tavaliselt katsun siis mõistlikuks ajaks punktid täis süüa ja minna välja kõndima - enim maandab siiski liigutamine ja mõtete mujale viimine. Praegu läheb hilja pimedaks ka ja linnavalgstuse puhul ei ole muidu ka hilisem kellaaeg suur probleem. Tihti näen kl 22 paiku õhtul väljas ka sörkijaid  s.t pole ainus 'kulgev unetu'. teed joon ka veel enne magama minekut.

eh, aga ma sõin esimestel nädalatel peaaegu igal õhtul jäätist, sest punkte oli 1-2 sobivalt jäänud. õhtuti ei viitsi mingit lihapraadi teha ja siis väga hästi sobis, moosigi panin peale  viimasel ajal olen kohukestki võtnud, mis on ju oioioi   

No mul lihtsalt see nädal( mul algab reedega) on olnud juba 2 reaalset õgimisghoogu, aga eilse probleemi lahendasin nii, et sõin maasikaid. Minul selle endale lubamisega on see, et kuna mul alles 2 nädal, siis ma ei oska endale natuke lubada. Kui luban siis ikka täiega. Täna olin nii tubli ja planeeriisn jäätise sisse ja sõin vaarikatega. Loodan, et see ajas tänase isu ära, sõin hommikul müslibatooni ka. Täna juba palju parem ja ma enda üle niiii uhke, et ma ei söönud eile seda mille isu oli

kui sa oled Tallinnast- registreeri end 5. maiks meie psühholoogi kohtumisele. info kodulehel

Hea on kirjeldada nö korralikke päevi, aga tegelikult ma tean küll, millest sa räägid Mul on seoses magusa söömisega - kui ikka tükk kooki või kringlit võtta, siis läheb midagi paigast ära ja ülejäänud päeva võib olla suht raske üldse midagi jälgida. Sellepärast ma üritan kooki-kringilt pigem vältida. Jäätis või kohupiim marjade või moosiga nii ei mõju ja mingid asjad veel, neid siis planeerin sisse.   

Tere bibicon! Et kui näpp läks, mingu ka käsi. Väga-väga tuttav tunne.U.

 

Lugesin kõiki postitusi siit rubriigist ja tuli kange soov ise pisut oma kogemustest kirjutada. Nimelt nüüd juba pea 2 aastat tagasi kaalusin pärast teise lapse sündi 85 kg(pikkus 1.67).Oma kaaluga olen kimpus olnud tegelikult juba alates 33 eluaastast, ja ma olin veendunud, et peangi leppima tõsiasjaga, et olen ümarapoolne. Kuid see oli juba liiast. Sain healt tuutavalt kaalujälgijate materjalid ja hakkasin pihta. Kuna rahadega on alati kitsas, otsustasin tegutseda iseseisvalt, st grupis pole kunagi käinud. Ja kuna ka retseptiraamatutes olevad toidud olid minu jaoks liiga kallid, hakkasin vastavalt vajadusele kombineerima. Panin tähele, et veejoomine on võtmeteguriks - kui ei joo, kaal ei alane. Asi selleks, aga aastaga oli minu kaal langenud 62 kg-le! Siis 23 kilo. See tundub siiani uskumatu. Möödunud suvega võtsin küll veidi juurde, kuid hetkel loen jälle punkte, ja piisava kehakise liikumisega olen taas kaalulanguse teel. Milles uba? Tahan lihtsalt kõigile kaalulangetajatele öelda, et ÄRGE ANDKE ALLA!!! Jõudu ja päikest kõigile! 

Loen ja imetlen ikka teid,kes te suudate järjepidevad olla. Kas on ka selliseid, kes tegelt on normaalkaalus ja teiste arvates peenikesed. Mina olen 175cm ja 63kg. Aga kõik me ju leiame enda küljest hulganisti üleliigset. Kuidas teie toime tulete, kui puudub tõsine motivatsioon. Kui ma oleks näiteks 20kg ülekaalus, siis tean et suudaksin selle ruttu maha võtta(70kg pealt 63le käis küll kähku), aga praegu tundub küll et kõhu peal olevatest paksudest voltidest ei saagi lahti...puudub järjepidevus...kolm päeva jälgin,käin trennis ja spordin ja siis jälle söön torti ja sokolaadi ja pähkleid nii et silm ma ei pilgu. Motivatsioonipuudus...

Ma olen umbes sama koha peal, ei saa öelda, et motivatioonikriis, aga mõtlesmisainet on  Paar kilo on soovkaalust puudu ja mõtlen, et kelle soov see siis nüüd oli ja miks see number sai pandud? Mul juba praegugi hea olla  Aga siis mõnel päeval on tunne, et nihutaks seda soovi veel allapoole, seaks senisest veel karmima sihi  Ja kelleltki küsida pole ka mõtet, ainus mõõde on veel väiksem riidenumber, käin siis vahel poes proovimas ja mõtlen veel

Nüüd ma juba mõned päevad korralik olnud, ja kui tekib mingi isu siis vaatan ja võtan oma kõhuvoltidest kinni...ja see isegi natuke mõjub...jätan ikka viineri külmkappi! :) edu kõigile, ja peame ikka koos vastu.

Ma kunagi kj foorumis ka küsisin teistelt, et kuidas nad nii täpselt teadsid, et peavad just nii-ja niipalju kaaluma. Minu jaoks oli lihtne sinnamaani, kui jõudsin normaalkaalu ja siis veel mõned kilod allapoole. Siis hakkasid kõik ütlema, et nüüd aitab, et küll sa oled nüüd ilus - aga mina muudkui loen, et teised minupikkused tahavad 10kg vähem kaaluda, samas nende mõõdud on suuremadki minu omadest - kuskil üks 47-kilone väitis, et tema vööümbermõõt on 68cm...mul on ka, aga ma kaalun 73kg.Kelleltki küsida on mõttetu,  pean ikka ise aru saama,  aga ka see kujutlus, mis mul endast oma peas on, muutub pidevalt: eile olin enda meelest OK, täna tundub, et näen välja täpselt samasugune, nagu 95-kilosena, isegi mõned riided on samad, valik kapis on XL-st XS-ni.Ainus hea lahendus on minu meelest tegelda muude huvitavate asjadega ja vähem mõelda kaalust ja toidust.

Ma olen ka siiani oma endisi riideid kasutanud ja seetõttu ei ole muutusi ka väga tugevalt tajunud (kuigi kaalunumber nagu näitab uut kvaliteeti ). Nüüd eelmisel nädalal siis oli esimest korda tunne, et tuleb ikka midagi uut osta, kõik oli veidi suureks jäänud  Oioi, on hea küll, mõnest väiksest asjast on kohe uue mina tunne. Soovitan shoppamist  

kui kodus annab veel riietega mängida siis vormiriided on jumalikud. mitte küll oma ilu poolest aga näitamaks, et millegiga olen hakkama saanud. 2 numbrisuurust väiksemad. Alustasin iseseisvalt 1. jaanuaril 2009.rühmas pole kordagi kunagi käinud. nüüdseks püsivalt 8 kg maas. kõige ilusama soovkaaluni teine sama palju minna.samas võin öelda et kilodes pole muudatus ajalises mõttes nii suur miskit aga mu kehavormid on muutunud märgatavalt.
kahjuks pean tunnistama, et  viimased 2 nädalat on kaal püsinud muutumatult. kannatus teeb hüppelisi muutusi, aga tahtmine on suur nii et loodan et järgmine nädal on kaalu nr juba miskit armsamat 

Tere, olen 19-aastane. Lugedes teie mõõtusid ning kaalusid tuleb kassiahastus peale, tundun endale elevandina. Olen 164cm pikk ning kaalun 73kg.. Olen kaaluga mässanud ligi kaks aastat, ebaõnnestumise põhjustest ebapiisav sihikindlus...

 Pole vaja ennast süüdistada, vaid tuleb kohe TÄNA (sest milleks oodata enda ilusamaks ja õnnelikumaks tegemisega?)süstemaatiliseks hakata: ükskõik, mis meetodi sa valid, tähtis on kõik üles kirjutada ja kord nädalas kaaluda...ma küll ei tunne sind, aga võib-olla see kaheaastane mässamine oli kuidagi selline, et paar päeva nälgimist ja siis ei suuda enam vastu pidada ja nii edasi?
Ma soovitaks kohe täna liituda ja sellele lisaks ühte asja, mis minule alati aitas: kui õhtul on norm täis ja kõht ikka tühi, siis porgandid, kapsas, varsseller, tomat, kurk, peet, sibul, kõrvits, kaalikas, broccoli....nendest pole veel keegi paksuks läinud ja annab alati midagi kombineerida, kusjuures hea fantaasia korral ka midagi väga maitsvat...maitseained on ju kõik lubatud!

Kusjuures nõnda ongi varemalt olnud, et dieetitan paar päeva,mil olen enesega väga karm kuni saabub nõrkuse hetk, mis õgin ohjeldamatult. VÕite aimata, mis tunne on pärast...
Olen Figuurisõpradega liitunud, ent jätsin kohapeal käimise, kuna käin keskkoolis ning ei oma oma raha..
aga nüüdseks juba nädal aega, olen ise jälginud Figuurisõprade põhimõtteid ja kadunud on kilo(:
Aitäh!

 Rõõm kuulda, et asi edeneb.
Kuna oled noor inmene, siis soovitaksin sul kindlasti õppida ise süüa tegema - see hoiab raha kokku ja lihtsam on järjel püsida, kui toit on iga päev erinev. Lisaks jääb see oskus sulle kogu eluks.
võta seda kui toredat, loomingulist mängu, mitte kui enda millsestki ilmajätmist - mida see ju ka pole!
Mäletan, et kui mina KJ-s  alustasin, siis nuputasin välja 0-punktise lõuna: ahjuporgandid ja - kaalikad koos shampinjonidest shashlõkiga ja rasvata kohupimatarretise vaarikatega.
Nüüd, kus viisakusest söömise nädalad möödas, on hea neid retsepte jälle meelde tuletada, et vöökoht taastuks...