Tere, FIguurisõbrad!Mul on ka üks mure. Minu lugu on selline, et olen ka juba sellest kõige esimesest Kaalujälgijate programmist osagi saanud ja ikka vahepealsetest ka kõigist. Kord edukamalt ja kord vähemedukalt. Nüüd olen jälle sama paks. Tegelikult saan pea 25, seega esimesed Kaalujälgija-kogemused olid mul ema ja vanaema kõrvalt, kes ka proovisid. Seega jah, perekondlik soodumus tüsenemisele on... Umbes 15-aastasena tekkisid söömishäired, oksendasin toitu välja. Nüüd, pea 10 aastat hiljem, juhtub seda harva, aga siiski vahel väga pingelistes olukordades ja rohkem kodus käies, kus vanad halvad harjumused lööval välja. Soov on taas tekkinud hakata kaaluga vaeva nägema. Aga toidust mõtlemine viib sageli haiglase söömiseni. Kas ma peaksind pigem pöörduma arsti juurde sellisel puhul? Tahaksin rühma tulla ja seal ma inimesi säärase jutuga hirmutama ei hakkaks. Aga seal vist sedasorti probleemiga aidata ei osata? Ühesõnaga tahaks, aga mis te arvate, kas (eks?)buliimikule sobib see puhktide lugemine või mõjub pigem halvasti?
Aitäh!
Aitäh!