Tere. Olen 21 aastane noor ema. Olen tavaline koduperenaine, kellel on mees ning kaks väikest kaksikut. Raseduse ajal võtsin juurde peaaegu 15kg, nüüdseks on see kõik maha läinud ning veel lisakski, nimelt kokku peaaegu 31kg, olen rahul, kuid mu mure ei ole see. Nimelt on mul 22 aastane sõbranna. Ta maadles aastaid oma ülekaaluga, kuid peale minu suurt kaalukaotust võttis ta end n.ö kätte - ta liitus Grupiga Tallinnas. See oli eelmise aasta Märtsi lõpp/Mai algus. Tema algne kaal oli minuteada 96.7 kg, nüüdseks on tema kaal vaid 57 kg. Ta käis grupis umbes 10 korda ning peale seda jättis pooleli ning jätkas iseseisvalt. Nüüdseks on asi üsna tõsine ning ma ei tea kuidas teda aidata... Kuna ise olen tööl olnud kaubanduses ja lõpetanud kaubanduse osas kooli, kus oli sees ka toidukauba õpetus. Tema probleem seisneb selles, et ta näljutab ennast, ta on mitu päeva söömata ning siis ükspäev lihtsalt sööb kõike mis ette satub ning siis jälle nälgib. Ma olen küll üritanud talle rääkida et sedasi sa rikud oma tervise ja see ei mõju sulle hästi aga ta vihastab ainult selle peale ja küsib kas ma olen kade, kas ta oli siis paksuna kenam jne seda on valus kuulata ja kõrvalt veel valusam vaadata. Ta rääkis et on mitu korda kokku kukkunud arvates et põhjuseks on suur kaalulangus. Ka mu teised sõbrannad on temaga üritanud rääkida kui see räägimine on nagu seinaga, ta ei kuula, ta vihastab ning pärast süüdistab meid et me ei käitu temaga nii nagu ta vääriks. Me oleme täiesti tupikus omadega, me tahaks teda aidata kuid ei suuda seda kuidagi, kirjutasin siia sellepärast et ehk oskab siit keegi öelda kuidas teda aidata saaks.
Seda kõike on küll raske kirjutada, ta on öelnud et me ei tohi tema emaga rääkida sel teemal, et see on ainult tema isiklik asi, kõige hullem on see, et me ei tea, äkki tal on juba sellised kombed küljes et ajab näppe kurku või sööb kõhulahtistit. Ta välimus on täiesti muutunud, tal on silmaalused tumedad ja kottis, ta kondid on täiesti väljas - ribid, selgroog, puusa ja õlakondid - temast poleks nagu midagi järgi. Ta juuksed langevad välja, ta nahk on kuiv ja lõhenenud. Ta oli kunagi väga elujõuline ja rõõmus kuid nüüd seda enam pole, ta on lihtsalt - lihtsal olemas. Väga raske on sellest küll kellegile rääkida aga loodan et ehk saab teda kuidagi aidata. Rääkisn talle et ta peaks spetsalisti poole pöörduma, ta ütles et ehk saab ise hakkama, samas ta nagu tunnistaks oma probleemi kuid järgmine hetk oleks nagu kõik meelest läinud. Ta on meile ka rääkinud, et ka tema kõik teised sõbrannad ja tuttavad muretsevad ta pärast, et ta on nii kõhnaks jäänud aga meile tundub et ta nagu naudiks seda kõike.
Mu jutt võib küll tunduda segane, kuid loodan et keegi võtab vaevaks see tekst läbi lugeda ja mingit nõu anda, mina ja mu sõbrannad oleksime teile väga tänulikud selle eest, kui tänu teile saaks teda aidata.
Soovin teile kõike head ja loodan, et keegi teine ei pea midagi sellist läbi elama nagu minu sõbranna, me arvame lihtsalt, et ta on sellest kaalulangusest " sõltuvuses " ning kardab et iga väiksemgi komm või maiustus toob tagasi talle need kaotatud kilod. Loodan samas et ehk on see tekst ka väikseks õpetuseks, et millegiga ei tasu liiale minna.
Jään teie asjalikke vastuseid ja soovitusi ootama. Kõike head !
Olge postitiivsed !
Seda kõike on küll raske kirjutada, ta on öelnud et me ei tohi tema emaga rääkida sel teemal, et see on ainult tema isiklik asi, kõige hullem on see, et me ei tea, äkki tal on juba sellised kombed küljes et ajab näppe kurku või sööb kõhulahtistit. Ta välimus on täiesti muutunud, tal on silmaalused tumedad ja kottis, ta kondid on täiesti väljas - ribid, selgroog, puusa ja õlakondid - temast poleks nagu midagi järgi. Ta juuksed langevad välja, ta nahk on kuiv ja lõhenenud. Ta oli kunagi väga elujõuline ja rõõmus kuid nüüd seda enam pole, ta on lihtsalt - lihtsal olemas. Väga raske on sellest küll kellegile rääkida aga loodan et ehk saab teda kuidagi aidata. Rääkisn talle et ta peaks spetsalisti poole pöörduma, ta ütles et ehk saab ise hakkama, samas ta nagu tunnistaks oma probleemi kuid järgmine hetk oleks nagu kõik meelest läinud. Ta on meile ka rääkinud, et ka tema kõik teised sõbrannad ja tuttavad muretsevad ta pärast, et ta on nii kõhnaks jäänud aga meile tundub et ta nagu naudiks seda kõike.
Mu jutt võib küll tunduda segane, kuid loodan et keegi võtab vaevaks see tekst läbi lugeda ja mingit nõu anda, mina ja mu sõbrannad oleksime teile väga tänulikud selle eest, kui tänu teile saaks teda aidata.
Soovin teile kõike head ja loodan, et keegi teine ei pea midagi sellist läbi elama nagu minu sõbranna, me arvame lihtsalt, et ta on sellest kaalulangusest " sõltuvuses " ning kardab et iga väiksemgi komm või maiustus toob tagasi talle need kaotatud kilod. Loodan samas et ehk on see tekst ka väikseks õpetuseks, et millegiga ei tasu liiale minna.
Jään teie asjalikke vastuseid ja soovitusi ootama. Kõike head !
Olge postitiivsed !