Oleks minul ka nii palju seda usku ja jõudu endas, et minna ja asi ära teha. Mõni päev tagasi olin hommikul täitsa valmis astuma kesklinna gruppi aga usud või ei ma mõtlesin 15 minutit enne seda kui oleks pidanud seal olema-ümber. Sisemine julgus lõi põnnama, ma tulin koju, ma nutsin, et ma ei suuda. Ma pole eriline kokkaja ja sellepärast vb hirm selle ees, et pean rohkem süüa tegema. Tööpäevad on mul pikemad, töötan lasteaias ja saan seal süüa. Mitte palju, suhteliselt vähe. Koju jõudes söön alati midagi sooja, nagu lõuna eest. Tean, et ei tohiks praetuid asju süüa kell 8 õhtul aga kõht on väga tühi. Kuid nüüd liitusin figuurisõpradega on-line kasutajana ja kui aus olla siis nüüd tunnen et ikka tahaks päriselt liituda teistega ja kuulata milline on olnud nende teekond :). Loodan, et peagi suudan ma seda...